Oleg Gross tunnistab ausalt, et üks oluline kuupäev jäi tal sel korral kuidagi kahe silma vahele. Alles siis, kui ajaleht Äripäev võttis teema ära märkida, meenus Grossilegi, et muidugi-muidugi, 7. oktoobril oli OG Elektra sünnipäev ja parajalt ümmargune pealekauba.
Raja pood oli OG Elektra esimene kauplus. Taamal paistab juba ka sama kaupluse uus hoone. Foto: erakogu
Mõnes mõttes võib Grossi mõista. Asi on selles, et sündimise hetkel, 1991. aasta 7. oktoobril, oli OG Elektra vaid sissekanne Rakvere linnavalitsuse poolt väljastatud dokumentides ja tänasel suurettevõtjal polnud siis õrna aimugi, mis järgmise kahekümne aasta jooksul juhtuma hakkab. Omast arust moodustas ta ühemehefirma, et selle abil elektripirne müüa ning üht-teist vahendada; toidukaupade müügile, tootmisele ja muule sellisele ei mõelnud ta üldse.
Põhitõed kohe alguses selged
"Minult on küsitud, millest selline nimi – OG Elektra," alustab Oleg Gross. "OG on arusaadav, aga Elektra? Eks ma nime pannes ikka teadsin, et tegemist on tegelasega Vana-Kreeka mütoloogiast, kuid tol ajal olid olemas ka Elektra-nimelised elektripliidid ning muud sellised vidinad – ühesõnaga, nimi pidi viitama elektrile. Sest ettevõtte oli esialgu mõeldud elektrikauba jaemüügiks ning vahendustegevuseks."
Seda teab vaid Elektra ise, too vanakreeklanna, või hoopis keegi kolmas, mis saanuks Oleg Grossist siis, kui parajasti polnuks käsil aasta 1991. Mäletate – augustiputsh, Eesti taasiseseisvumine ja muud sellised üliolulised sündmused. "Minul oli parajasti käimas äritehing venelastega," meenutab Gross. "Plaanis oli Venemaalt osta plastmassgraanuleid ja siit üht-teist sinna vahendada. Käed olid löödud, esimesed koormad piltlikult öeldes laaditud, kuid siis läksid piirid kinni ja väga keerulise asjaajamise tõttu tuli äri pooleli jätta. Aga lambipirnide müügiga, tundus, ei elata end ära ja hakkasin muid väljundeid otsima."
1992. aasta 29. aprillil avas Gross Raja poe. Mitte selle sinise, mis praegu Kreutzwaldi tänava ääres seisab, vaid samas kohas asunud pisikese uberiku. Sama aasta 2. juulil avas uksed Killustiku pood. "Killustikus müüsin, muide, veel tükk aega ka elektrikaupa edasi – pood oli väike, kuid ühes letis olid elektritarvikud, teises liha ja muu toidukraam."
Kunagi nimetati selliseid asutusi koloniaalkauplusteks – ühe katuse all müüdi kõike, soolast pardihaavliteni välja. Ning 90ndate algus oli Eesti koloniaalkaupmehi täis. "Rakveres oli ka kõva konkurents, väikekaupmehi oli ikka päris palju," meenutab Gross. "Mõned põhitõed, mis tänaseni toimivad, sain ma juba siis selgeks: müüa tuleb odavamalt kui konkurent – kas või 10 senti odavamalt - ning kõige ostetavam kaup peab alati müügis olema. Juhtus sedagi, et õlu sai otsa – läksin ostsin siis konkurendi juurest ja panin odavama hinnaga enda poes müüki. Õhtul tundus selline ärimudel hullusena, kuid hommikul tuli sama ostja minu juurde tagasi, sest teadis – siin on odavam. Ning muidugi omatoodang – pidasin juba tol ajal sigu, Killustiku poe tagaruumis oli raiepakk, kus tavalise kirvega sinke tükeldasime. Liha oli värske ja hea ning inimesed ostsid. Lisaks müüsime broilereid, mis läksid samuti hästi kaubaks."
Turg pani edule aluse
Salaviin ja maffia – 90ndate algusest rääkides meenuvad ikka need kaks asja ka. "Salaviinamüügiga rikastumine on paras linnalegend," vastab Gross. "Kasumi teenimiseks polnud mingit salaviina vaja. Riik oli siis veel nii nõrk, et ei taibanud makse koguda. Viin oli maksustatud vaid tavalise käibemaksuga, mingeid aktsiise polnud. Seega polnud põhjust ka "salaviina" müüa – ostsid tavaliselt hulgimüüjalt ja müüsid, kasumit said ikka."
Mis maffiasse, või noh, öelgem leebemalt katusepakkujatesse, puutub, siis Grossile meenub üks kord, kui ta Venemaal jopest taheti välja tõsta. Koduses Rakveres polevat sellist hirmu aga kunagi olnud. "Muidugi olid segased ajad ja "makse" korjati," meenutab ta. "Rakvere oli õnneks kahe mõjutsooni – Tallinna ja Kohtla-Järve – vahel ning siin oli olukord rahulikum. Kindlasti mängis rolli ka minu taust – nooruses tegelesin raskejõustikuga ja olin selle ala tegijatega, ka vene rahvusest musklimeestega, isiklikult tuttav. Küllap vanade tutvuste pärast mind ei kiusatud."
OG Elektrast hakkas tänapäevasem firma kujunema 1994. aasta paiku. "Kõik algas sellest, et õnnestus võita Rakvere turu rendikonkurss," kinnitab Gross. "Turg oli siis A ja O. Kaupa juba oli, kuid polnud kaubanduskeskusi, kus seda müüa. Turgudel oli tohutu käive. Lisaks sain koos turuga võimaluse avada kesklinnas Gea pood – selle käive oli ikka midagi muud kui äärelinna Raja ja Killustiku oma. Turg pani firmale aluse."
Täna kannab Grossi Toidukaupade kaubamärki 38 kauplust üle Eesti. OG Elektra kontserni aastakäive on umbes 80 miljonit eurot, emaettevõttes ja selle tütardes töötab umbes 1000 inimest. Mis edasi?
"Edasi saab ainult edasi minna," kinnitab Gross. "Äritegevus ei saa paigal seista – saab vaid areneda või taandareneda. Taandareneda veel ei tahaks, seega rohkem võimalusi ei jää."
Kas kahekümne aasta jooksul on olnud ka hetki, mil OG Elektra saatus rippus juuksekarva otsas? "Firma pole hädaorus kunagi sipelnud, sellel on alati normaalselt läinud. Ise olen küll vahepeal tüdimust tundnud, kuid need hetked on üle elatud. Ma ei tahaks elada rantjee-elu, kuigi praegu oleks see vist juba võimalik. Minu arvates peab firma omanik osalema tegevjuhtimises ja seda olen ka teinud. Algusaastatel pidasin kõiki ameteid – olin transamees, inkassaator, koristaja, ka leti taga olen seisnud. Seda, et OG Elektrast kasvab välja see, mis kasvas, ma 20 aastat tagasi küll arvata ei osanud. Pigem piirdus minu tulevikufantaasia väikese perefirmaga, mis peab kahte-kolme poodi."
Gross ütleb, et oma visioon on tal kogu aeg silme ees ning sellest ta taganeda ei kavatse. "OG Elektrat ning Grossi Toidukapade ketti kuuluvaid kauplusi on alati iseloomustanud kohalik toodang. Nagu ma omal ajal enda kasvatatud sigade müügiga alustasin, nii tahan ka jätkata – koha peal ja kohalikust toormest valmistatud toit, kus on vähe säilitusaineid. Sellega me jäämegi konkurentidest erinema ning see on meie trump."
Miljon eurot salatipesijale
Kui OG Elektrast ilmub ajakirjanduses mõni artikkel, võib selle netikommentaaridest alati leida väite – Grossi firmas pestakse halvaks läinud salateid. Leidub rääkijaid-kirjutajaid, kes väidavad end lausa selle ameti peal töötanud olevat ning isegi vastav masin olevat olemas. Siinkohal teeb Oleg Gross miljonipakkumise – inimene, kes OG Elektras töötades on juhtkonna teadmisel, käsul või mahitusel salateid pesnud ning suudab selle Oleg Grossile usutavalt ära tõestada, saab temalt kohe miljon eurot puhtana kätte.
"Nende salatipesu juttude peale võtsin ükskord ise kätte ja proovisin – kas tegelikult on ka võimalik halvaks läinud koor salatist välja pesta," rääkis Gross. "Võtsin sõela ja proovisin voolava vee all pesta. Midagi mõistlikku küll välja ei tulnud. Ma ei kujuta ette, kust sellised jutud tulevad. Ja mis oleks salatipesu mõte? Kui palju see salat ikka maksab? Kui koor välja uhada, jääb järgi põhiliselt kartul ja purgihernes – kõige odavamad komponendid. Milline on sellise ettevõtmise tööjõukulu? Ja kuidas organiseerida sellist asja suures ulatuses nii, et see kohe välja ei tule. Ma kinnitan täie vastutustundega – maksan miljon eurot sellele inimesele, kes tuleb minu juurde ja tõestab mulle ära, et tegeles meie firmas organiseeritult salatite pesemisega. Ma ei saa välistada, et müügil on olnud aegumistähtaja ületanud salateid, et salat on üle soolatud või pipardatud, kuid see pesemise jutt on küll puhas absurd."